Meditsiin Thingy Moodi

Chapter I: The Beginning


See oli varasuvine õhtupoolik, kui thingy juba tükimat aega mööda õue muruniidukiga ringi sõelus, siin-kohal mainigem, et õues tegelikult muru polnudki, vaid oli sopp. Ei saanud küll täpselt aru, mis seal õue peal toimus, kui peale muruniiduki plahvatamist Thingy varsti minu jalge ees teadvusetuna ägises. Selle peale võtsin kivi kõrval oleva kõveraks sulanud plast pudeli, mida täitis kusekarva vedelik (tõe huvides olgu aga mainitud, et see oli keldris ajatud väärt mahlajook millel oma 80 pööret sees). Kork maha keeratud, tarbisin liitri seda vedelikku ja lohutavalt ütsin Thingyle: "Küll see kraam sind jalule saab." Sealt saigi alguse meditsiinilistel eesmärkidel võtmine. Puu all klaasistunud pilguga istusin ma minutid kümme ja ootasin, millal kange mahlajook minu veenidesse imbub ja Thingyle eluvaimu sisse toob.
Ei möödunudki palju, kui minu sõnnikune hingeõhk, mis Thingy ninasõõrmetesse hakkas, talle pildi ette tõi. Öökinud välja hommikusöögi, milleks oli kõva liitrine õlle, haaras ta esimese ettejuhtuva anuma järele. Kusekarva vedeliku asemel aga jäi talle oopis kivi kõrval olnud besnu kanister kätte, mis toitis muruniidukit. Kaaninud ära liitri bensu, jõudis Thingyle aimdus, et antud vedelik ehk polegi alkohoolne. Suures õhinas aga ta sellest väga hoolinudki ja kaanis tühjaks 10 liitrise kanistri. Lõpetanud bensiini tarbimise, ütles Thingy: „....sellega sõidab oma 127 km ää küll.” Sellepeale ma ütsin Thingyle: ” Nüüd sa kurat tärpentini kusema hakkad.”
Läksid mõned päevad mööda, ning ühel pohmasel hommikul oli Thingy kaktusepeenraid rohimas, ommik oli päikeseline ja taimedele meeldis jahe õlu, mis voolikust nende juurtele suunati. Järsku pani Thingy karjuma "Tule siia vaata seda kurat tuline p**s Ja t**a vinkel ma ütlen!" Mõni hetk hiljem roomasin mina jahedast toast kuuma päikese kätte, ise jahutuse eesmärgil piiritust kurgust alla kallates. „Mes on?” küsisin lollil ilmel. „Näe, vaata...kolmas kaktus kõige vasakul pool reas on juba mõnusalt Thrash,” ütles Thingy.
Maja taguses kraavis vulisevad veed olid juba piisavalt soojeneda jõudnud, et need enam kehaga kokkupuutes nahka siniseks ei tee. Kopsud õhku täis tõmmanud kastsin vette püksiluku august välja karanud raketiotsiku. Väljavõttes läikis see päikese käes kui kuld. Mille peale naabrimees üle oja karjus:“.....Meda sa kurat poleerid sääl, silma peegeldab raip!“ Kuigi jah, tõe huvides peaks mainima, et hullemat helkimist nähes oli toas suuremat kolistamist kuulda. Thingy poiss oli arvanud, et politsei tuleb jälle reidima ja võtab me viimasegi märjukese ära ning hakkas märjukest peitma. Kuna aga meil polnud kuhugi seda peita, hakkas Thingy 20-liitriseid kanistreid otse kurku tühjendama. Kuuldes kõrisõlme rõõmsat hüplemist teadsin, et midagi on kahtlast ja viskasin Thingy’t õllepudeliga, teatades sellega, ei pea enam jooma, märjukest on niigi vähe.
Nüüd tahaks ära mainida ka seda, et tegemist on siis kahe lihtsa perse kukkunud talumehega, kes üritavad läbi lüüa muusikamaailmas. Kuigi jah, inspiratsiooni me saame alati märjukesest, millel on kaks külge. Üks on see, et inspiratsioon on hea ja thrashi tuleb et jube. Ning teine külg on see, et hommikul suure pohmelliga enam mitte midagi ei mäleta.




Chapter II: The Band


Ma mäletan seda aega, kui mul Thingy’ga tuli idee ise midagi teha, oma kätega ja Thingy kõriga. Ja nii me alustasimegi, alguses me ainult jõime. Siis pärast jõime veel rohkem. Jäi natuke väheseks ja jõime veel natuke peale. Selle kõrvalt peaks mainima, et meie natuke on oma 20 liitrit. See oli see aeg, kui ma me superluks hitid välja mõtlesin ja kui Thingy võõrutusravil oli. Tõsiküll, teda võõrutati kainusest. Tõe huvides ütleks seda ka, et Thingy ei ole alkohoolik, kui teil on selline mulje jäänud vaid ta on lihtsalt janune.
Mäletan ka seda, kui me ükskord live’le läksime. Tõsilugu on see, et pidi oma transport olema ning sellega seoses oli probleem, et kellel load on. Mul ei olnud ja trummaril ka mitte. Kui järsku ilmus Thingy oma 35 liitrise pläskuga nurga tagant välja. „Mees, mäs sul load on või?“ küsisin mina kõva häälega üle kolme kvartali karjudes. „Mäh…minul väi? Ikka on, tanki load on.“ Vastas Thingy oma 35 liitrist tühjendades. No ja siis olimegi teel ja kuskil poole tee peal mendid raiped võtsid vahele ja küsisid lube Thingy käest. Ega ta kade polnud, elegantse käeviibutusega ulatas ta oma tanki load ohvitserile. Siin kõrval oleks hea mainida et sõitsime Volkswagen Golf ’ iga. Järsku tegi ohvitser suured silmad Thingy lube uurides ja palju ei jäänud, et ta oleks naerma hakanud. Ning see järel küsis ta Thingy’lt „Poja, mis see on sul siin mingi tank või?“ Kahjuks oli Thingy omadega suht umbes ja ei saanud aru, ning mõtles et ment norib tüli ning vastas oma ette podisedes „Putsi see sinu asi on?“ ohvitser küll kuulis seda, kuid ei tahtnud teda rohkem segada ja läks oma teed. No ja läksid mõned meetrid mööda, kui „tank“ oli kütusest tühi. Aga kuna mendid tegid oma tööd, ja eriti autole tähelepanu ei pööranud, siis oli hea hetk veidi kütet võtta. Aga noh, ega me trummariga ei tahtnud seda musta tööd ära teha, nii siis kasutasimegi kergelt joobes Thingy ära ja andsime talle vooliku kätte ja seletasime ää. Korkis ta siis oma 35 liitrise kinni ja hakkas astuma, omal samm pehme. Siin mainiks ka veel, et Thingy suutis me autosse vaid 15 liitrit sisse tuua, kuna ülejäänud 30 ta lihtsalt jõi ära. Backstageis enne lavale minekut oli Thingy ametis oma pilli tuunimisega kasutades selleks kõrgtehnoloogilist seadeldist...nimelt oma kõrva. Et aga tema nägemine oli puupiirituse joomisest juba kadunud ja ka kuulmisega oli probleeme peale muruniiduki intsidenti ei tulnud Thingyl häälestamine kuidagi välja. Kõrvalt julgustuseks ütlesin: „Pole hullu, me sulle kaablit nii kui nii ei anna“. Deliiriumis olev Thingy aga sellest häiritud ei olnud, vaid asetas pilli põrandale ja hakkas läbi selle esivanemate hingedega kontakti otsima. Nõnda viisi ümber kitarri indiaanitantse tantsides koperdas Thingy ja peale langemist enam ei tõusnud ega ka liigutanud, jõuga veeti Thingy lavale ja jäeti sinna meelemärkusetuna vedelema. Esimesed kolm lugu ei liigutanud Thingy üldse.4 loo ajal pildi ettesaanud võttis Thingy vale pidi pilli kätte ja püüdis aru saada mis lugu esitamisel on, see jäigi talle mõistatuseks, sest varsti pani Thingy jälle pilli maha ja alustas taas rituaalset tantsu.




Chapter III: Failure Of Education



See oli kolmapäevane päev kui meil Thingy'ga joogid otsa hakkasid saama, ning plaani pidades mõtsime, et pärast kooli peab poodi minema tankima. Nimelt meile oli iga päev fife finger discount. Nii me siis ommekul targa- ja pohmellise peaga taarusime kooli poole, kui ühtäkki tuli mulle meelde et raibe see kool on ju teisel pool. Siin juures mainin et me olime otsapidi juba Roosna-Allikule jõudnud. Thingy võttis maast kivi, viskas selle suvalise ilmakaare suunas...ja leidis et kool on kirde suunas minna. Ja paksu metsa poole asusimegi teele. Lõpuks siis läbi metsa ja läbi soo me kooli ka jõudsime. Mis seal koolis ikka teha kui mitte sittagi, nii mõtlesin et ma teeks midagi huvitavat. Hakkasin taskuid kobama kui järsku opa….tsäks. Natu mängisin sellega, põletasin õpikuid, vihikuid, pastakaid kuni kopa ette viskas. Siis vaatasin pinginaabri, nimelt Thingy poole ja vaatasin kutt magab peatäit välja. Ei midagi mõtlemata ka süütasin tsäksi ja panin ta särgi varruka põlema. Tõehuvides veel mainida, et kuna ta polnud särki sellest muruniiduki õnnetusest saati vahetanud, oli see igast piiritusest ja bensiinist läbi imbunud, et kui see korra tuld sai läks põlema nagu säraküünal. Aga kuna Thingy sellise kõva unega on ei lasknud ta sellest end häirida. Natukese kainem nagu ma olin mõtsin, et sa vahi raiska ja ikka veel magab. Jällegi ei midagi mõtlemata võtsin võmba välja ja kustutasin tule ära. Siin mainiks, et kuna ma olin juba kust päris mitu päeva kinni hoidnud ei olnud see mingi probleem. Aga sellega kaasnes selline jama, et kuna seda oli nii palju, siis pool klassi oli minu kusest üle ujutatud. Lõpuks ärkas ka Thingy üles, vaatas ringi ja lausus: „Sa vahi raiska, pane korraks silm kinni ja persse alati on kuskil mingi leke!“ Lõpuks kui kutt aru sai, et tema on märg, klass ujutab, siis tegi ta suured silmad ja oli hämmingus ning küsis mu käest: „Oi bljätt, mis mina olin selle taga või?“ , nii ma siis vastasingi teades Thingy raevuhoogusi ning mitte ta ohver olla siis ütsin talle muhedat nägu tehes: „Muidugi sina, sa ju kused koguaeg alla.“ Sellest ajast saati, ei julge vaene poiss magama jääda.
Aga kuna tulemas oli pildistamise päev siis õpetaja rääkis, et pange ilusti ja korralikult riide end, et ikka viisakas välja näha. Thingy’le tuli esimese mõttena ametivorm pähe. Nii ta siis tuli kooli, trussikute ja tagi väel ja peale selle auguga kirsa ka. Auguga just sellepärast et Thingy on neid kirsasi oma mitu aastat kandnud ja varvas lihtsalt kasvas sealt välja.



Chapter IV: Metsahaldjad.




Läbipõlenuna igapäeva ängist, saatsin Thingy metsahaldjate käest korralikku annust võlurohtu tooma, mis leevendab igapäeva kannatusi-metsahaldjate 97 pöördega spirti nimelt. Tee oli vaevaline, kuid edukas. Kuigi enne minekut sai juba parajat kino, kui Thingy tsüaniidi proovis, elutoa põrandale sittus, sinna tikke toppis ja rääkis, et see on me koduloom siil. Kõigi õnneks või õnnetuseks siil teist päeva ei näinud, kui thingy pärast koni ta peale pass outis. Kuigi mul oli metsahaldjate spirti kiiresti vaja, siis midagi pidi raudselt perse minema. Nimelt suutis thingy oma 4 liitert tsüaniidi poole tunni jooksul sisse kaanida ja oli oma 2-3 nädalat koomas. Ja kuna ma ise olen selline müstiline pikajuukseline tegelane, kes lihtsalt ei viitsi ennast liigutada kuna mind on äng tabanud, siis ma lihtsalt ootasin nii kaua kuni Thingy koomast ärkas. Kuna pärast esimest viit tundi mu kannatus katkes lasin ma kolm kuud kogutud pohmapeeru valla, sest see pidavat parim ravim tsüaniidikoomast ärkamiseks olema. Lõpuks kui Thingy jalad alla sai, hakkas pikk tee, oma seitsme tunnine rännak edasi-tagasi, metsahaldjate poole. Tee peal nimelt juhtus selline juhtum, mida ei suuda mitte keegi esiteks uskuda ja teiseks kunagi unustada. Asi on selles, et Thingy haris ennast. Nii naljakas kui see ka ei tundu, aga nii juhtus. Nii palju kui ma Thingy't tean siis ta olevat kunagi lapseeast meelde jätnud ema-isa jutustatud loomad. Kuid jah, algusest pihta arvates on kindel, et Thingy'l on joomisest mäluga probleeme ja võib sageli teatud olendid segamini ajada. Esimese kümne meetri peal metsas, nägi Thingy enda arvates jänest. Teatavasti on jänestel pikad kõrvad, aga kus kuradi kohast on jänesel sarved. Aga see sinna paika. Jõudnud siis Thingy metsahaldjate juurde läks tal meelest, milleks ta sinna läks. Kuigi metsahaldjad on sellised kõvad manajad ja lihtsalt targad, siis nad teavad mu iga kolmapäevast tellimust. Jõudnud siis tellimusega tagasi, hakkasime Thingy'ga seda kohe lahendama, sest kui meie kaks kunagi kaineks saame, siis oleks maailmas kaos lahti. Ainuke asi, mis meid viimasel ajal ärkvel hoidis ja püsivas mõtlemises oligi metsahaldjate sprit, mis ei ole mitte tavaline spirt vaid ühe salastatud komponendiga, mida me Thingy'ga välja pole mõelnud mis see olla võiks.