Thingy Seiklused Väljamaal.

Thingy seiklused väljamaal.


ESITEKS: Proloogia.

See kõik sai alguse tol päeval, kui Thingy metsahaldjate juurest tagasi jõudis ja me uuesti pummeldama kukkusime lootes kuskilt inspiratsiooni saada. Aga teemast mitte ette rutates mainiks ära ka Thingy tagasituleku metsahaldjate juurest. Nimelt oli nende tellimustega lihtne. Teades Thingy kuldset kõri, märkisin alati paar kanistrit rohkem kunas tavaliselt kukkus välja niiviisi, et Thingy suutis tagasiteel kõva 20 liitert ära kulistada, aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada, vaid sellest, kui Thingy oli poole peale oma kahekümne liitrisest ära joonud kohtas ta teepeal üht imelikku olevust. Sammukene kaks lähemale hiilitud, sai Thingy lõpuks aru, et ei olegi mingi kummaline olevus vaid vana sõber karu, kellega ta kohati viina võttis, ning tunduski siis õige aeg teha väikene paus rännakusse, et karuga juttu puhuda ja uurida kuidas elu läinud on ja mis on uudist. Nii nad seal istusid kahekesi ja kummutasid ülejäänud kümmet liitrikest Thingy kanistrist, mida täitis metsahaldjate imehea alkohoolne eliksiir.
Ajapikku hakkas hüva rüübe otsa saama ja päike loojuma. Täiesti paras aeg kodu minemiseks. Nii nad siis võtsid lähkrist veel viimased lonksud ja läksid oma teed. Ei läinudki palju kui Thingy lõpuks tarre tagasi jõudis ja pummeldamine pihta hakkas. Kuid nagu alati, enne võtmist oli vaja kiiresti aiamaad üle vaadata, kaktused kiiresti ära kasta ja uus laar koduõlut hakkama panna. Mõeldud, tehtud ja pummeldamine võis alata. Nagu eelpool mainitud oli see suure inspiratsiooni hankimise tarvis, kui järsku Thingy kitarre poole läks ja mängima hakkas. Egas sealt midagi head ei tulnud, kuid siiski tabas mind üks hüva mõte. „Thingy, kurask! Nii head muusikat ei saa, vaja eeskuju mehi kuulata,“ pajatasin kavala pilguga ning üks rituaalideviisiline lugulaul peale läkski. Nii me istusime ja kuulasime üks...kaks...teist lugu ära ja proovisime uuesti. Siin kohal mainiks kiiresti ära, et see polnud mitte tavaline inspiratsiooni küttimine vaid selle teostamiseks on vaja traditsioonilisi käike, milleks meil on kujunenud metsahaldja spirdi mekkimine, rituaaliviisilise lugulaulu kuulamine, natuke rohkem mekkimist ja siis tuli harjutamine. Kui järsku pärast teist mekkimist miskit esmakordset mängima hakkas. Koheselt aru saades, et hommikuks võib kõik ununenud olla, kuna tegemist oli hämmastava viisijupiga, oli vaja see kõik lindi peale lasta. Traadita mobiilne telefon välja võetud ja kiiresti selle tehnoloogilise imega viisijuppi lindistades tuli kohe uhke tunne peale, et nüüd on midagi asjaette läinud ja premeerimine võis alata. Lõpuks tuli uni.
Oli juba sügise algus ja ilmad ei olnud enam soojad nagu nad varem olid. Ilmad muutusid külmemaks, niiskemaks ja masendavamaks. Lehed puudel muutsid juba värvi ja langesid maha. Kõik oli räpane ja mudane, mille tõttu me enam eriti väljas ei käinudki vaid istusime vaikselt tares ja tinutasime metsahaldjate spirti. Ja nii me istusimegi ja jõime päev päeva järel oodates ilma muutumist, mida ei ole kuidagi tulemas. Kuid jälle oli kolmapäev käes ja spirt oli otsakorral, mis tähendas, et aeg oli Thingy uueks retkeks, mis kummalisel kombel lõppes nii, et Thingy ei tulnudki tagasi vaid jäi kadunuks.


TEISEKS: Wanted.

Möödusid päevad ja nädalad, kuid Thingy’st polnud siiski kuskilt kuulda. Just see kõige imelikum ongi arvestades tema tavalist lärmakust, kui ta kuskil ringi jaurab. Üheküla mehed nagu me oleme, teame kõiki ja kõik teavad meid ja tunneme üksteist ära juba kaugustest. Kuid tol ajal ei olnud keegi Thingyt näinud, seda kahtlast vennikest, habetunud, kandis alati oma vaarisade pärandatud nahktagi, mis oli päris ära kulunud juba. Jalas olid tal alati saapad, mis peagi said 8 aastaseks ja oli läbi käinud kümneid parandustöid, mis tihtipeale sai läbiaetud mägi aivari tembiga. Ja kui keegi mõtlema jäi, et mäs asi see temp on, siis meie küla kõnekeeles tähendab see teipi, aga see selleks.
Lõpuks andsid külaelanikud alla ja ei viitsinud enam otsida ning sealt kujunes välja mõtteviis „Eks ta kunagi ikka välja ilmub, umbrohi ju ei hävine.“ Kuigi tõele au andes, ega keegi eriti ei otsinudki teda vaid lihtsalt, et viisakas välja olla näidati mingit uudishimu välja. Jõudes tagasi tarekese juurde, kus asus veel üks hing, kes pool kainuses ootas, mil Thingy haljdate valmistatud alkoholiga tagasi jõuaks. Ja kui keegi mõtlema jäi kessi see Thingy sõber on, siis mainigem ära, et tegijad ja teadjad panid talle nime Deathrow, aga kuna külainimesed seda keerulist välismaist nime välja ei osanud hääldada kutsuti teda lihtsalt Teeduks. Ja kuna vaja inimesi külla registreerida siis ta täis nimeks pandi Teet Roov. Teda nähti üldse harva ja mõned külaelanikud ei teadnudki milline ta välja nägi, kuid jutud räägivad, et ta vaarisad olevat viikingid. Milline ta siis välja nägi – nagu tavaline muusikamaailma pürgiv maniakk ikka. Lühikest kasvu vanake nagu ta oli, väike habeme jupp lõua otsas ja pool kinni joodud silmad ees. Seljas kunagi ammu Anttila kataloogist tellitud nahast ürp, lapsepõlve lemmik teksad jalas ning saksaarmeest varastatud saapad rõõmsalt varbaid katmas. Nii ta siis ootas ja ootas, kuid asjatult, Thingy ei tulnudki tagasi. Aga kuna spirti oli vaja, siis pidi Teet ise teekonna haldjate juurde jalge alla võtma. Mis seal ikka, väike rännak siia-sinna ongi tervisele kasulik, muidu võib päev läbi lamades veel lamatised saada. Lõpuks kui Teet haldjate juurde jõudis olid haldjad üllatunud, et Teet ise kohale tuli ja paar päeva varemgi. Nii nad istusid tule ümber, popsisid piipu ja jõid spirti samal ajal kui Teet juttu pajatas, et Thingy on kadumaks jäänud, ning eriti murelik oli see, et tal oli spirt kaasas. Metsahaldjaid see lugu ei üllatanud, vaid tahtsidki teada, kudas uus kraam mõjub. See tähendas ainult seda, et prooviti uut retsepti, mis pidavatki selle manustaja alateadvuselt rändama panema. Ja see efekt kaob paari nädalaga ära kui viimane kogus on ära joodud. Teet jäi vastusega rahule ja küsis ise siis oma nädalase tellimuse ja astus tare poole tagasi. Nagu eelpool mainitud, et õhtad olid juba külmad sai Teet aru, miks oli vaja natuke rohkem tellida, sest see kogus, mis Thingy tee peal ära jõi, oli nimelt selleks, et sooja saada. Lõpuks pea südaööl, kui Teet kodu tarekesse tagasi jõudis oli täiskuu juba taevas, mis helkis sellele neoonsinisele metsahaldjate mehule peale. Võttes pisemast kanistrist veel viimased lonksud, et uni hea ja kiirem oleks tulema, sulges Teet silmad ja jäi unele. Nii ta siis veetis päevi üksi kuulates eeskujumehi ja ise muusikat traditsioonide järgi kirjutades. Möödus paar kuud, kui materjali oli piisavalt kogutud ja ise peamised talutööd ära tehes ja õhtuti end traditsiooniliselt premeerides paari õllega küla kõrtsus ja teiste kamraadidega talutöid arutades, kui järsku midagi ootamatut juhtus. Kõrtsi uks lendas pauguga lahti ja uksel oli näha üht imeliku välimusega kuju. Siseruum jäi suure kära peale koheselt vait ja hakati uurima ja arutama, kes see on kes niiviisi julgeb kära teha. Ei läinudki kaua kui külaline sisse astudest juba karjus oma tellimust, milleks oli klaas viskit ja kannutäis õlut. Uks enda järelt viisakalt kinni pandud saadi lõpuks aru, kes see vennike on. Oh imede imet, see oli Thingy, kes oma suurelt retkelt tagasi jõudis. Samal ajal kui Thingy end leti äärde nihutas tundis Teet lõpuks oma sõbra ära ja suurest õnnest oli kuulda lapselikku kiljatust, Teet punastas ja tellis uued õlled, et kadunud sõbra tagasitulekut tähistada. „Noneh, ma mõtsin, et sa juba täissa kadunuks jäänd,“ kostis Teet ja lisas, „näe võta rüübet, sul peaks kole jahe olema. Ja pealegi, kus kurramuse kohta sa kadusid?“ lõpetas Teet küsimuse, lõi Thingyga kannud kokku, jõid, seedisid ja Thingy hakkas oma lugu pajatama.

KOLMANDAKS: Retk.

„No ei teagi kust alustada raisk.“ Ütles Thingy ja vaatas oma viski poole. „Alusta sellest, kui sa metsahaldjate juurde pidid minema.“ Mainis Teet takka. No ja mis Thingyl muud üle jäi ja hakkas pajatama. Terve kõrts jäi vaikseks ja hakkas jutukest kuulama, sest alati kui Thingy midagi jutustama hakkas haaras see teisi kohe kuulama. Ei teagi, kas asi on lihtsalt selles, et Thingy on hea jutustaja või lihtsalt on see kõik nii uskumatu, mis pani mõtlema, et tegu võib olla väljamõeldisega. Aga nagu ikka on olemas alati keegi, kes ei usu sõnagi, mis keegi pajatab ja hakkab vahele segama. Tavaliselt oli selleks Raigo. Selline väike ja kahtlase välimusega mehike, kes tõele au andes nägi välja nagu mingi mustlane. Mõned kohalikud isegi panid talle hüüdnimeks Mustlane, sest ta koguaeg üritas midagi maha parseldada ja teda valdas pievalt mölapidamatus, mille tõttu keegi teda ei sallinud. Thingy suutis lausuda esimesed lõigud oma retkest, kui Raigo juba jaurama hakkas. Mis seal ikka, nagu tavaks oli, jutustajat ei segata. Raigo sai peksa ja visati verisena välja, ning jutustus võis jätkuda vanaviisi. „...no ja siis ma jõudsin karu juurde ja vahetasime sõnad kaks, jõime spirti ja kui pimedaks hakkas minema, hakkasin ma tare poole kakerdama.“ Lõpetas Thingy oma eelmise mõtte. „No ja mis kuradi moodi sa siis ära said eksida, üks sirge tee tare poole?“ küsis Teet. „Vat sellest ei saa mina ka aru, hämar oli ka juba ja vaatasin, et on tare ja ei ole ka noh,“ vastas Thingy jätkates, „ja siis mõtlesin, et äkki on teisel pool oopes...pöörasin otsa ringi ja hakkasin astuma lootes kodu üles leida, aga mul ei õnnestunud see.“ No ja siis kui tükimat aega käidud sai, leidis Thingy ka oma vaarisade talu üles, kus eluke justkui õitses. Ja kuna teeke nii pikaks oli veninud, hakkas Thingyt nälja- ja janumured vaevama. Õnneks oli keegi kodus ja pakkus Thingyle midagi hamba alla ja kerget märjukest, et janu kustutada. Läks paar päeva, enne kui Thingy jälle jalule sai, et rännakut kodupoole edasi viia. Lõpuks kui hädine vennike end liigutama hakkas võttis ta ikka suure mehise lonksu ühest suuremast kanistrist, mida otseloomulikult täitis metsahaldjate hea alkohoolne eliksiir ning suunataju kadus jälle kuskurat. Kui järsku Thingy nina tabasid jõhkralt mingid reaktiivsed aurud. Siinkohal mainiks vaprale lugejale, et Thingy oli lõhnaekspert, kuidas ta selleks sai, on tegelikult veel teadmata, aga tegijamad mehed räägivad, et see on lapsepõlvest, kui ta huntidega metsas peitust mängis. Aga see teema las jääda teiseks korraks. Niisiis reaktiivsed aurud olid need, mis Thingy edasise suuna ära määras. Teekond ettemääratud tundmatusse asukohta kestis paar kolm päeva. Aga otseloomulikult egas siis Thingy ainult spirdi peal elada ei saa, toitu kah ju vaja. Sel kohal tuli Thingy’l alati meelde televusserist vaadatud ellujäämiskursuse põhimõtted, mida talle ta iidol Karu Kirill oli ise läbielanud ja näidanud kuidas tuleb talitleda. Ja täitsa vapralt pidi ta ise need ju järgi proovima. Kuid teades ta elukombeid kujunesid tal omad nipid välja, kuidas metsas üksinda hakkama saada. Kõige lihtsam viis Thingy jaoks toidu otsimiseks oli see, kui ta piisavalt kaua ühes kohas ootas, et mingi metsloomake välja ilmuks, siis tõmmas ta lihtsalt saapa jalast ära, ja need pühalikud põlismetshiielised sokiaurud röövisidki loomalt teadvuse. Pärast seda oli vaja ju loom inimlikult surmata, aga meie loo kangelane selliseid kombeid ei tunne ja lasi fantaasial möllata. See tähendas seda, et kõike neid väljamõeldud maadlustrikke oli vaja ju ise proovida, ja kohati ka üle lüüa põhimõttega „ma teen paremini“. Nii siis roniski Thingy kõige lähemal oleva kuuse tippu ja hüppas sealt tikksirgelt, jalad ees alla otse oma ohvri pea peale ise täiest kõrist karjudes „Giljotiin!“. Egas ta ise teadnud ka, mis see sõna ise tegelikult tähendab, tavaliselt nii tehes tahtis ta end lihtsalt tähtsaks teha ja haritud muljet välja näidata. Lõpuks jõudis Thingy kohale, sinna kus need reaktiivsed aurud olidki. Ja kunas neid aurusid on nii palju mainitud siis öelgem ära, et tegu on lihtsalt lennuki kütusega. Ja need, veel loo algust mäletab jõi Thingy bensiini, ja ta hobiks kujuneski välja erinevate kütuste manustamine. Kuid seda lennuki oma ta veel saanud ei olnudki. Nii ta oligi, salakavalalt lennukisse roninud ja rõõmsalt külakõrtsust varastatud kõrrega reaktiivkütust joonud. Aga mida me loo kangelane ei teadnud oli see, et see lennuk läheb sinna kaugele excaliburi maale. Suurem osa lennust magas Thingy maha, ning alles maandumise aeg ärkas üles arvates, et keegi tuli ta mesimagusat und mingi raputamisega segama. Sedapuhku siis kohe selline üllatus. Vana taluinimene ja muidumees Thingy ei olnud suurlinna eluga harjunud ja ainult autoatlasest suurlinna kontuure näinud, mispuhku ta siis kohe kiirel sammul esimest kõige ligidamal olevat metsa otsima hakkas, et sinna kähku põgeneda ja oma asukoht kiiresti selgeks teha. Ning absoluutselt aitas teda Teedu imehea soovitus, et tuleb paremale poole hoida, seal on alati hea. Kuid imede ime, mingi ontliku välimusega pool kiilakas vanapäss, kel pikk mägralik habe ja pudelipõhjadest ehitatud prillid ees, ilmus ei kuskilt välja ja haaras Thingyl turjast ja hakkas metsapoole vedama. Enne metsa oli mehel veel vanadest kalapaatidest ehitatud kaarik ootamas, mille ees oli põder ette rakendatud. Samal ajal kui Thingyt sikutati, puikles mees ikka vastu karjudes „Ära pulli, eliksiir võib katki minna!“. Ontliku välimusega vanapäss jäi korra seisma, vaatas Thingy’le imelikult otsa, lõi käega ja kiskus edasi. Vanamees teadis hästi kuidas toimida, sest selline suur ehmatus, mis Thingyt tabas oli ta pool kaineks löönud ja see ei olnud hea märk, kunas Thingyl oli vana draakoni hing sees ning kui kainus teda tabab on põrgu lahti. Kuid mingil ime kombel mägraliku habemega vennike seda teadis, aga kuidas? Täitsa lihtne värk. Ta oli väljamaa hiievanake, kes imelike seente söömise ja kahtlase rohu suitsetamisega mingid võimed oli omale hankinud. Teda nähti üldse harva väljas liikumas, ja eriti nii kaugel oma hiiest, sest hiis vajas ju ohvreid ja võimed vajasid võimendamist. Ning Thingy päästmine oli sellise tegevuse pooleli jätnud. Arvatavasti sellepärast oligi vanakesel kiire. Aga kunas meie loo kangelane polnud eriline spordipoiss väsis ta kiiresti ära ning üritas käega põue surgata, et sealt eliksiiri võtta, et end uuesti kainusest võõrutada ja energiat saada, kuid ta ebaõnnestus selles, sest vanamees oli ta käed kuidagi imelikult kinni sidunud. See oli üks vana hiiemoodi sidumine, sest kui sind niiviisi kinni on seotud ja rabeled siis sa tegelikult väsid veelgi rohkem. Sidumisvahend ei olnud ka tavaline, see oli hoolikalt ning peenikeselt kooritud okassea põrna membraan ning sellel on võlujõud, noh vähemalt hiiemehed räägivad niiviisi. Aga, et mitte nüüd teemast täiesti mööda minna, siis vanapäss, keda Thingy lõpuks Mägraks hakkas kutsuma, sest ta niiviisi välja nägi, oli vahepeal Thingy juba kaarikusse saanud. Ning kui ta sinna langes, oli ta suurest väsimusest meelemärkuseta terve sõidu, mis kestis paar päeva. Kuigi me kangelane oleks pidanud juba ammu üleval olema, ta siiski lebas seal teadvusetuna, mis tähendas ainult üht – Mägra trikid. Ja nii oligi, Mäger oli koguaeg Thingy nina ette midagi pannud mis lehkas nagu päikesekäes kuivanud kassikorjuse pärasool, mis otseloomulikult võtab ka kõige tugevama mehe pikali. Legendid räägivad, et hiiemees ehk Mäger olevat 300 aastat vana. Thingy sellest eriti aru ei saanud, kuid vanamees nägi tõesti kännis välja ehk olevat tõesti nii vana. Ja sealt võib ka äkki oletada et need seened ja rohud on tõesti maagilised ja see imelik magamapanev aine oli tal siiski enesekaitseks röövlite vastu. Lõpuks jõudsid ka me rändurid sihtpunkti, milleks oli Mägra hiis. Pärast kohale jõudmist hakkas hiievana selle aine doosi vähendama, et ärkamine liiga järsk pole, seda seletas ta sellega, et muidu võtab kõhu lahti. Aega möödus, oli juba õhtu kui me loo kangelane lõpuks ärkas, ehmatusest kähku lähima puu alla roomas samal ajal põrnitsedes teda päästnud vennikest. Mäger ise tegi käega rahulikke viipeid, millest Thingy ise aru ei saanud ja mõtles, et nüüd on perses, manab saatana ketikoerad kohale, millepeale ta kohe käe põue surus ja sealt eliksiirilähkri välja tõmmas ja kukkus kummutama. Jällegist oli kosta trioolilist kõrisõlme hüplemist kui eliksiir sealt alla voolas ja Thingy lõpuks rahunes, tegi hiievanaga tutvust, sõid jänest ja heideti magama, sest suur segadus oli me kangelase ära väsitanud.

NELJANDAKS: Uus joomasõber.

Pärast head peatäit magamist ärkas Thingy üles, hiievana oli ammu juba üleval, pisut enne kukehüüdu ja tegutses oma rituaaliliste toimingutega. Ja nii mõtles ka meie kangelane: „Raip, mul ka ju rituaalid,“ ja hakkas oma põuepudelit tühjendama. Aga mida Thingy ei teadnud, oli see, et hiievana oli ta lähkrist väikese proovi võtnud, selle oma katlasse pannud ja mananud sooviga teada saada kuidas see valmistatud on, sest eelmisel õhtal kui tutvust tehti oli see talle mekkima hakanud. Ainus mis Thingy ei teadnud oli see, et need välismaised hiievanad on teistsugusemad kui kodumaised, neil ju rohkem ande ja arvestades, et hiievana ise nii vana on, siis leidiski ta need komponendid millest metsahaldjate eliksiir valmistatud oli ja juba oligi ta seda oma 200 liitert valmis keetnud kah, et oma värsket külalist kostitada ja samas ka andestust paluda, et asjad nii kiiresti ja segaselt kulgesid, et hiide naaseda. Aga see moment, kui hiievana Thingylt andestust palus oli ta juba nii paugu all ja arvas et on vaja toost öelda. Hiievana oli natuke segaduses ja samas ka hämmingus, kuid mõlemal ju kurk kuivas ja võetigi troglodüütide terviseks. Algul ei saanud võõrustaja aru kes need või mis need troglodüüdid on kui Thingy juba seletama: „Need me esivanemad, koopainimesed noh,“ jõudis ta lõpetada ja hiievana ise juba uue toosti püfoloidide terviseks tõstis. „Püfoloidid,“ mõtles Thingy ja jätkas, „ma arvasin, et nad väljamõeldud on.“ „Ah, mis sa ikka väljamõeldiste peale võtad,“ kostis hiievana Mäger, „need on sellised poolmetsikud vennikesed, nagu indiaanlased, aga noh, kurat pühvli inimesed noh, millest sa aru ei saa...“ ja nii jäigi ta lause poolikuks ja kukkusid lähkreid kummutama. Sellest momendist sai Thingy aru, et ongi uus joomasõber leitud. Aga see paik, kus Thingy end nüüd joonud oli, oli pisut teistsugune. Hütt, mis oli vanadest, oma sada aastat vanadest lepa juurikatest kokku klopsitud, mille katuseks olid muistsete pühvlite nahad, mis pidavat kõvasti sooja hoidma, mis tähendas ainult üht, et pole vaja nii palju kütta ja aega jääb rohkem pummeldamise peale. Seest poolt polnud see muidugi modernne millega Thingy harjunud oli, vaid oli selline vanamoodne ja tema jaoks uus, sest ta polnud kunagi hiievana kambrites sees käinud. Väljast näeb välja küll siuke pisuke ja konarlik, aga seest oli avar, lausa mitu tuba oli sisse ehitatud. Aga kuidas selline asi võimalik oli, et väljast pisike ja seest üpris priske kamber, jäi Thingyle tänase päevani arusaamatuks. Aga sel polnudki mingit vahet, oli olemas ase magamiseks, kerge toitumisnurk, hoiukamber ja kemmerg, milleks tegelikult oli terve mets, kaeva auk maasse ja lase käia. Kohati oli küll tüütu seda kemmergut kasutada, sest hiide ei tohtinud sittuda, alati pidi hiiest väljas käima, ja kui hiievana eriti jommis oli ja süüa tegi, siis alatihti toimis see kui burgeen. Aga maitsev oli raip. Toimingutega oli nagu oli, hiievanal oli koguaeg tegemisi ja osad ülesanded jäid siis Thingy õlule, näiteks toidu hankimine. Ja jällegist oli Thingypoisil võimalus oma maadlusvõtteid lihvida ja uusi välja mõelda. Aga mitte eriti hea taibuga nagu me kangelane oli jäid kõik võtted ühekülgseks – puu otsast alla, kas jalad ees, põlved ees või küünarnukid ees, vahest ka ümber oma telje keereldes ka ning tolle lisandi nimeks sai siis giljotiini tornaado. Ajuvaba eks? Aga pole hullu peaasi, et enesel lõbus oleks. Toite oli erinevaid, kuid oli kaks kindlat loomatüüpi mida püüda ega süüa ei tohtinud, see oli hiievana reegel. Nimelt nendeks loomadeks olid siis mägrad ja pesukarud. Miks, küsite? Vastus on lihtne kuna juba eespool kirjeldatud nägi hiievana mägra moodi välja ja mina olin rohkem nagu pesukaru. Ja kuna sealsed traditsioonid ütlevad et neid loomi ei söö keda sa meenutad, kohati olid ka eraldi päevad kuis mööda end meenutavate loomade jälgi liigud, otsides, kus nende urud ja peidukohad on ja siis traditsiooniliselt pidi neile toidupalasid jätma. Kodumaises mõttes olid nad nagu haldjad kellele ohverdatakse midagi, et omal head õnne külvata. Aga kui nüüd toiduküttimise peale tagasi minna, siis alguses Thingyl see ei õnnestunud, sai ainult üksikuid jäneseid ja mõned tuhkrud. Õhtuti tares paja ääres istudes ja piipu popsides jagas hiievana tarku sõnu ja loitse kuidas jahiõnn paremaks läheks. Aga tüüpiline oli see, et tarkade sõnade ja loitsude jagamine muutus juba traditsiooniks, sest õhtuti ikka marineeriti jahisaadusi ohtra piirituse ja eetriga, mis otseloomulikult mälu korralikult kustutab. Aga see ei tähendanud seda, et me kangelane alaarenes jahinduses, vastupidi, päevased tegevused jäid ju alati meelde, ja siis Thingy istuski oma nurgakeses lambanaha all ja tegi uut nn sõjaplaani ja et ka suurtemate loomade kallale minna. No alati võis ju naaberkülasi reidida, sest Thingy soontes voolab ju iidsete isade viikingi veri, ja kimbatus küla laiali tõmmata ja nende rikkusi maitsta oli suur, kuid hiievana pajatas selle peale: „Mäs sa ikke seal kimbutad neid, las inimesed elavad rahus, me hiieinimesed oleme inimsõbralikud...“ popsis tiba piipu ja jätkas, „ no ja kui meid kiusatakse siis ikka iidse labakäe löögiga tõrjume nad eemale siis.“ Thingyl läks nägu nalja täis ja ootas millal keegi külainimene kimbutama tuli, et saaks raisal üle kausi kiskuda.

VIIENDAKS: Esimesed maadeavastused.

Möödusid kõvad päevad ja Thingy oli ikka õhinas, et saaks mingile küla jorsile pasunasse tõmmata, aga tema ebaõnneks nii ei läinud. Thingy solvus, käis mööda metsa ringi ja suure vihaga tõmmas lavaliselt karule või põdrale molli. Kord sattus ka hiievana Thingyle peale ja siis käratas: „Kurrask sa süütuid loomakesi peksad siin?!“ Mille peale Thingy vaid oskas kosta: „No Tahaks külajorsile lõugsi tõmmata, aga ei saa, sa ju ütsid, et saab tõmmata.“ Selle peale tegi hiietark suhteliselt kaine samal ajal ka lolli ilme ette ja meenutas. Meenutamine käis tal imelikult. Nimelt seisis ta ühe jala peal käed lääne poole noolena suunatud ja seisis niiviisi oma kümme minutikest. Aga et me loo kangelasel igav ei hakkaks hakkas ta oma lähkert tühjendama. Kohati tegi ka kõverat nägu, kuid sellest polnud hullu kedagi, võttis maast sammalt ja hammustas peale.